Lehed

teisipäev, 28. märts 2017

Heidi Linde "Pym Pettersoni äpardunud perekond"



Lustlik raamat 11-aastase norra tüdruku Pymi probleemist. Nimelt annab tema õpetaja Hilde veel enne suvevaheajale minekut klassile ülesande kirjutada lühike lugu oma perekonnast. Millestki, mis oli päriselt juhtunud, kas siis nende endi või mõne pereliikmega. Võib ju arvata, et see on imelihtne, tuleb ainult natukene mõelda. Terve klass ongi vaimustuses. Kõik, välja arvatud Pym, kes ei taha oma perest kirjutada. Esialgu on see lihtsalt esmapilgul põhjendamatu tunne – tema pere pole eriliselt jube ega kohutav: isa pole kriminaal ega joo palju õlut, õde ei istu vangis, ema ei peksa lapsi ja vend pole mõrtsukas. Ometi leiab Pym, et ei taha neist kirjutada sellepärast, et see 5-liikmeline pere on tema meelest täiesti äpardunud. Miks ta nii arvab, kas lugeja temaga nõustub ja kas raamatu lõpus ehk Pym isegi oma arvamust võib muuta, lugege. Saate naerda ja kindlasti meeldib teile peategelane: ninatark, elava kujutlusvõimega, tarmukas, tähelepanelik ja armas tüdruk.

neljapäev, 16. märts 2017

Ina Bruhn "Minu faking perekond"



Sellest raamatust on raske kirjutada. See on ühe perekonna lugu, mis algab sellega, et kohe alguses saame osa ühest ebaõnnestunud enesetapukatsest, mille sooritab 15-aastane Niina. Põhjuseks see, et tegelikult tunneb ta end poisina, eelistab nimena Christofferi ja on veendunud selles, et tema senisel elul ei ole mõtet ega näe ta ka mingit võimalust, et miski võiks paremaks muutuda. Ka on ta välja mõelnud, miks see kõik nii on. Nimelt on ta kindel, et tema perekonnas on põlvest põlve edasi antud kurjuse geeni, mis nüüdseks lööb kõige ehedamal kujul välja just temas. Kuid teisedki ei ole sellest puutumata jäänud. Kurjus on mõjutanud nende elu ja kujunemist lapseeast alates, kas otseselt või kaudselt. Raamatus koguneb perekond Niina (Christofferi) vanaema sünnipäeva tähistama. Sündmuste käigus tutvustab peategelasest mina-jutustaja oma tädi Mariannet, onu Michaeli ja tema naist Vivit ning kasuonu Helgerit. Ühe õhtu käigus paljastuvad mitmed perekonna saladused ja selguvad seni varjus püsinud suhted. Kõige tipuks hukkub üks sünnipäevakülalistest.

Raamatu pealkiri tundub olevat tabav: see perekond, millest kirjutatakse, ongi üks faking perekond. Peale sellise loo lugemist võib kindlasti igaüks meist olla topelt õnnelik oma toreda pere ja lähedaste üle. Sest raamatus on asjad ikka väga sassis ja halvasti. Kui tugevasti võib üks halb inimene (samahästi kui kurjus ise) mõjutada teiste elusid ja hoida neid hirmu all. Vinti keeratakse raamatu lõpus veel pealegi, kui lugejale juba tundub, et minevikusaladusi on niigi küllaga, paljastatakse igaks juhuks veel mõni, ja siis muutub asi natuke ebausutavaks. Aga olgu, tegelikult on kõik kirjapandu täiesti võimalik ja avab ehk natuke põhjamaise heaoluühiskonna varjukülgi. Sõnakasutus on väga julge ja otsene, nii nagu ka Niina (Cristofferi) otsekohesed ja lausa äärmuslikud arvamusavaldused oma sugulaste kohta. See võib algul olla natuke ehmatav ja harjumist nõudev. Tegelikult on raamat hea. Kui keegi tahab uskuda kurjuse geeni, siis leiab ta kõigele, mis selle peres aset on leidnud, lihtsa põhjuse. Kes aga ei usu, et see on olemas, see saab juurelda muude põhjuste üle, miks selle perega nii läks nagu läks: näiteks kui tähtsad on ausad suhted inimeste vahel ja õigus olla sina ise.

Caleb Krisp "Mitte ainult Ivy Pocket"



Kõigile neile, kellele meeldivad Chris Riddelli Ada Gooti sarja raamatud, julgen soovitada lugeda ka uut gooti romaani Caleb Krispilt.

Peategelane Ivy Pocket on 12 aastane orbudekodus kasvanud teenijatüdruk, kes satub oma järjekordsel uue töökoha otsingul vana hertsoginna surivoodile. Ivy saab endale ootamatult väga tähtsa ülesande, viia Pariisist Londonisse Kellateemand ja panna see kaela ühele jubedale ja kurjale tüdrukule – Matilda Butterfieldile. Ivyit on hoiatatud, et ta mingil juhul seda Kellateemandi oma kaela ei prooviks aga loomulikult ta teeb seda ja siis hakkavad juhtuma kummalised asjad. Raamatus jahivad võluvõimega Kellateemandi Preili Alwasy, Matilda lapsehoidja, Kapuutsidega Mungad, Tik–Takistid, Matilda õde Rebecca. Kõik soovivad Ivyit petta ja ülekavaldada ning nii teemand, mis näitab minevikku ja tulevikku, enda kätte saada.
 

Raamatus on palju põnevat tagaajamist, salaplaane ja isegi mõrvad. Kõige selle keskel saab Ivy teada ka , kust ta ise pärineb , kes oli ta ema ja kuidas ta orbudekodusse sattus ning selgub, et nii mõnigi praegu lossis kohatud tegelane on temaga juba varem kokku puutunud. Põnev, salapärane ja kaasahaarav lugu viimaste lehekülgedeni.


 

esmaspäev, 6. märts 2017

Viiu-Marie Fürstenberg "Mitte kaotada! Ühe tüdruku päevik"



Seegi raamat on ühest tüdrukust ja tema tegemistest. Seekord on tüdrukuks, kes jutustab ühest enda kooliaastast, 12-aastane Reena. Miks on see aasta oluline? Sellepärast, et Reena peab vahetama kooli. Vanas koolis ei saa ta enam õppida sellepärast, et ei mängi piisavalt hästi viiulit. Algul tunneb Reena ennast uues koolis võõrana, aga järjest enam hakkab talle seal meeldima ja ta leiab palju uusi sõpru. Selle käigus leiavad käsitlemist sellised teemad nagu sõprus, ühtehoidmine, konkurents, teistsuguseks olemine, koolikiusamine, leinaga toime tulemine ja kõik muu hea ja halb, mis elu ette toob. Reena leiab, et enamasti võib igas asjas, mis esialgu võib-olla halb tundub, leida ka midagi head. Kui raamatu „Halb tüdruk …“ tegevus toimub maal ja mitmed head aastad tagasi, siis Reena on kaasaegne linnatüdruk, kes kasutab oma päevikus kirjutades ka noorte hulgas käibel olevaid inglisekeelseid sõnu, kelle koolis tähistatakse halloweeni, kes sõidab muusikakooli orkestriga Austriasse sõpruskoolile külla ja esimest korda armub. Taas kord on ta silmitsi uue olukorraga: „Selle looga on terve mu maailm jälle pea peale keeratud. Kõik oli just korda saanud ja paika loksunud, ma olin oma eluga täitsa rahul. Aga nüüd … Ümberringi on kõik, nagu ikka, aga minul on asjad täiesti sassis. See ajab mind lihtsalt nutma ja ma ei saa ise ka aru, kas ma nutan rõõmust või kurbusest.“ Raamat julgustabki muutustele ja uuele vastu astuma ja nii võib juhtuda, et leiate ootamatult midagi väärtuslikku, mille kohta öelda „Mitte kaotada!“.

Raamatu autoriks on Viiu-Marie Fürstenberg, kirjanikest vanemate Viiu Härmi ja Paul-Erik Rummo tütar, kellele „Mitte kaotada!“ on juba neljas raamat. Kolm varasemat on veidi väiksematele lugejatele mõeldud „Lendav kala“, „Maailmarändur Nööp“ ja „Sokivaras“.