Lehed

teisipäev, 30. mai 2017

Epp Petrone "Hiir püksis"



Selle raamatu tegelasteks on kuked-kanad, kassid-koerad, putukad ja muud elukad, kes maalapse igapäevaelus talle kaaslasteks. Lugusid, mis kaante vahele kirja pandud, oleks ilmselt paljudel meist pajatada. Epp Petrone teeb seda mõnusalt ja lapse vaatevinklist, sidudes toona saadud kogemusi hilisema eluga. Loomadega suhtlemise ja nende elu jälgimise kaudu omandab tüdruk teadmisi selle kohta, kuidas asjad ilmas käivad.

Mõnikord jõuab laps üllatavate järeldusteni. Näiteks peatükis „Oravad ja rotid“: „Aga rott ei saa omadega ise hakkama, roti elukommete hulka kuulub inimesega konkureerimine, kui asi toitu puutub. Vist sellepärast me neid vihkamegi, juba aastasadu, nii et see on meil juba veres sees. Sest nad tahavad meie sööki ära süüa?"

Raamatu kaanele on kirjutatud „vanusele 8-101“ ja nii see tõesti on, seda sobib lugeda nii nooremal kui vanemal lugejal.

kolmapäev, 24. mai 2017

Rafik Schami „Peotäis tähti“



Raamat, mida on hea ja huvitav lugeda, aga millest raske kirjutada. Miks? Sest seda on raske üheselt iseloomustada. Selles on koos poliitilised olud, sõnavabadus, araabia maade kultuur, religioon ja elulaad, perekond, sõprus, esimene armastus. See kõik on hästi kokku kirjutatud ja kerge lugeda, kuigi tegemist tõsiste teemadega.  

Raamatu peategelane on 14-15 aastane süüria poiss. Ta otsustab hakata päevikut pidama, sest leiab, et on „üks igavene unustaja“. Tal on kolm sõpra: 75-aastane onu Salim ning 14-aastased Mahmud ja Josef. Onu Salim ja peategelane (kelle nime me tegelikult teada ei saagi) peavad igasugu huvitavaid vestlusi. Peale üht järjekordset jutuajamist kahe sõbra vahel otsustab poiss, et tahab saada ajakirjanikuks. See oleks ju võimalik – koolis läheb tal hästi ja ka kirjutamine kukub hästi välja. Kuid tema perekond on vaene ja peale klassi lõpetamist kevadel käsib pagarist isa tal pagaritöökojas tööle hakata. Ka selgub üsna pea, et ajakirjaniku töö Süürias ei ole sugugi mitte ohutu. Isa küpsetatud leibu klientidele laiali vedades tutvub peategelane päris ajakirjaniku Habibiga, kes teda juhendama hakkab ning elukutse heade ja halbade külgedega kurssi viib. Koos Habibi ja sõpradega mõeldakse välja ja tehakse teoks Sokileht (kui loete, saate rohkem teada). Lisaks sellele avaldatakse poisi luuletused noorte luuletajate kogumikus. Peale pagariäris töötamise ja ajakirjaniku ametist unistamise täidavad igapäevaelu poiste vembud, onu Salimi jutustused, esimese armastusega seonduva kogemine ning Damaskuse kirev elu ja inimtüübid (näiteks tore idamaine kauplemis-stseen Damaskuse turul).

Raamatu autor on alates 1971. aastast Saksamaal elav süürlane ning praegu üks edukamaid saksa keeles kirjutavaid kirjanikke. Raamatut „Peotäis tähti“ on tõlgitud 28 keelde. Aastal 2015 valiti see Kölni linna raamatuks.

teisipäev, 9. mai 2017

Mairi Laurik "Mina olen Surm"



Kirjastuse Tänapäev ja Lastekirjanduse keskuse korraldatud 2016. a noorteromaani võistluse võitja.

Peale põhikooli lõpetamist Lihulas vahetab Roomet kooli ja elukohta ning loodab uut elu alustada Viljandis. Ta oleks täiesti tavaline 10. klassi poiss, kui tal poleks 12-aastaselt avaldunud üks ebatavaline võime. Nimelt näeb ta inimeste elukellasid. Need on liivakella taolised, neis niriseb liivana inimese elu, Roomet näeb, kui palju elust on veel elamata ja millal võib oodata selle lõppu. Ka näeb ta mõrasid elukellas ehk katsumusi, mis ette tulnud, ja ohte, mis tabada võivad. See kõik on Roometile üsna kurnav, kuna ta näeb ka juba lahkunud inimesi, kes ei ole veel astunud teispoolsusesse, kuid on talle vaimudena nähtavad.

Kuidas sellise võimega elada, koolis käia ja uusi sõpru saada? Vanas koolis langes Roomet kiusamise ja kuulujuttude ohvriks ning seal jätkata oli võimatu. Noore ja rumalana tegi ta ka ise vigu , aimamatagi esialgu oma võimeid ning oskamata neid kasutada. Uues koolis ootavad uued klassikaaslased ja võib arvata, et on ainult aja küsimus, millal tõde Roometi kohta paljastatakse ja temast taas ohver saab. Huvitaval kombel … , aga lugege igaüks ise, mis edasi saab ja kuidas kõik Roometi jaoks laheneb. Mängus on ka esimesed suured tunded, perekonna ühtehoidmine, sõprus ja hoolivus, toimetulek teistsugusena. Kuigi pealkiri tundub sünge, kumab raamatust läbi positiivsus – kõik on võimalik, kui sul on toeks pere ja sõbrad.

reede, 5. mai 2017

Ilmar Tomusk "Digipöörane kool"





Ilmar Tomuski raamat räägib iga tänapäeva koolilapse unistuste koolist ja küllap sooviksid sellises koolis käia kõik. Nimelt pakuvad jaapanlased direktor Metsavahile väga soodsa tehingu: nad viivad kooli ürgvanad arvutid Jaapanisse muuseumi ja toovad kooli kaasaegse arvutisüsteemi. Kõik on vaimustuses. Direktor on uhke, et saab kooliaasta alguse kõne pidada virtuaalselt ja et tema kool on riigi esimene digikool. Selline väike asi, et ta tegelikult pole üldse nn IT-inimene, ei hirmuta teda üldse ja lugeja saab tihti tema äparduste üle naerda. Lapsed on vaimustuses. Aabitsa asemel digiaabits, õpikute-vihikute asemel tahvelarvuti, kontrolltöid tehakse ainult arvuti abil, tunni ajal saab vabalt olla facebookis, mängida arvutimänge, sest arvuti peab kogu aeg töötama. On ju iga õpilase unistuste kool! Probleemiks on esialgu ainult paar vanemat õpetajat, kes ikka veel õpikuid ja kriiti kasutavad.

Aga aja jooksul selgub, et tegelikult asi polegi nii supertore kui algul tundus. Lugeja saab teada mis juhtub, kui I klassi õpilased otsustavad kottidega, kus tahvelarvutid sees, sõda mängida. Hoopis hull lugu saab alguse sellest, kui keegi direktori facebooki kontosse sisse häkkis. Ja mida näitasid digiklasside õppetulemused!

Raamat pöörab läbi lõbusa loo tähelepanu digimaailma ohtudele ja tuletab meelde, et arvuti on küll tihti väga vajalik ja hea abimees, aga see ei tohi saada kõige tähtsamaks asjaks sinu elus.

neljapäev, 4. mai 2017

Anne-Mari Alver ja Marko Pikkat "Atsi tunded"



Raamatus on Ats koos isa ja väikevend Kauriga omapead, sest ema on sõitnud tööreisile. Uskumatu aga isal on aega kuulata oma last ja vastata lapse tähtsatele küsimustele. Ka lugeja saab Atsi küsimuste kaudu teada, mis on tunded, miks nad on nii erinevad, et erinevaid tundeid pole vaja varjata ning et vahel on vaja tunded enda seest välja lasta.

See on raamat, mida oleks hea lugeda koos täiskasvanuga, sest asjad, millest juttu on tõsised ja kindlasti tekib väiksemal lugejal küsimusi loetu-kuuldu kohta. Lapsevanemale tuletab raamat ehk meelde, et teinekord tuleks võtta aeg maha ja uurida oma lapselt, mida tema tunneb, mis teda rõõmustab või on ta hoopis kurb ja õnnetu.