Lehed

kolmapäev, 24. mai 2017

Rafik Schami „Peotäis tähti“



Raamat, mida on hea ja huvitav lugeda, aga millest raske kirjutada. Miks? Sest seda on raske üheselt iseloomustada. Selles on koos poliitilised olud, sõnavabadus, araabia maade kultuur, religioon ja elulaad, perekond, sõprus, esimene armastus. See kõik on hästi kokku kirjutatud ja kerge lugeda, kuigi tegemist tõsiste teemadega.  

Raamatu peategelane on 14-15 aastane süüria poiss. Ta otsustab hakata päevikut pidama, sest leiab, et on „üks igavene unustaja“. Tal on kolm sõpra: 75-aastane onu Salim ning 14-aastased Mahmud ja Josef. Onu Salim ja peategelane (kelle nime me tegelikult teada ei saagi) peavad igasugu huvitavaid vestlusi. Peale üht järjekordset jutuajamist kahe sõbra vahel otsustab poiss, et tahab saada ajakirjanikuks. See oleks ju võimalik – koolis läheb tal hästi ja ka kirjutamine kukub hästi välja. Kuid tema perekond on vaene ja peale klassi lõpetamist kevadel käsib pagarist isa tal pagaritöökojas tööle hakata. Ka selgub üsna pea, et ajakirjaniku töö Süürias ei ole sugugi mitte ohutu. Isa küpsetatud leibu klientidele laiali vedades tutvub peategelane päris ajakirjaniku Habibiga, kes teda juhendama hakkab ning elukutse heade ja halbade külgedega kurssi viib. Koos Habibi ja sõpradega mõeldakse välja ja tehakse teoks Sokileht (kui loete, saate rohkem teada). Lisaks sellele avaldatakse poisi luuletused noorte luuletajate kogumikus. Peale pagariäris töötamise ja ajakirjaniku ametist unistamise täidavad igapäevaelu poiste vembud, onu Salimi jutustused, esimese armastusega seonduva kogemine ning Damaskuse kirev elu ja inimtüübid (näiteks tore idamaine kauplemis-stseen Damaskuse turul).

Raamatu autor on alates 1971. aastast Saksamaal elav süürlane ning praegu üks edukamaid saksa keeles kirjutavaid kirjanikke. Raamatut „Peotäis tähti“ on tõlgitud 28 keelde. Aastal 2015 valiti see Kölni linna raamatuks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar