esmaspäev, 27. veebruar 2017

Maria Parr "Vilgukivioru Tonje"

Maria Parri raamat räägib lugejale loo Norra väikese küla rõõmudest ja muredest, seda läbi Tonje silmade ja tunnete. Tonje on selle küla ainuke tüdruk ning sellepärast on tema suurimaks sõbraks 74 aastane Gunnvald. Veidike vaheldust toovad külla puhkemajja puhkusele tulnud pere lapsed, kellega koos veedetud aeg on täis suusasõite ja teisi talverõõme. Lõbusate tegemiste kõrval räägib raamat tegelikult väga tõsistest asjadest. Kõige suuremasse segadusse satub Tonje siis kui peale kukkumist Gunnvald pikast ajaks haiglasse satub ja Vilgukiviorgu saabub Heidi, noor naine, kes osutub Gunnvaldi tütreks. Tütreks, kellega isa gunnvald pole aastaid koos elanud ega ka mitte suhelnud. Talle tundub, et Gunnvald on tema kui suure sõbra eest varjanud midagi väga olulist ja talle oma endise elu kohta valetanud. Õnneks suudab Tonje oma kavalate plaanidega siiski Gunnvaldi ja Heidi lõpuks jälle kokku viia. 

Autor paneb oma looga kaasamõtlema pooliku pere laste probleemidele. Ka Tonje ema on kuude kaupa perest eemal tööl ja nii mõnigi kord on Tonje ema igatsus võimatult suur. Raamatust jääb kõlama mõte, et lapsed pole süüdi selles, kui nende vanemad ei oska koos elada ja laps kaotab sideme oma isaga. Saades elult uue võimaluse koos olla, tuleks see vastu võtta ja vanad solvumised unustada.

Raamat sobib lugemiseks kõigile lastele, kelle on meeldinud Astrid Lindgreni raamatut, sest Maria Parri kutsutakse tema väga ladusa stiili poolest norra Lindgreniks. Lisaks lastele on raamat oma väga tõsise teema poolest kaasamõtlemapanev lugemine ka lastevanematele.

Loe ka Maria Parri teist raamatut „Vahvlist südamed“

teisipäev, 21. veebruar 2017

Kätlin Kaldmaa "Halb tüdruk on jumala hea olla"

Üks tore lasteraamat, kus peategelaseks ja minajutustajaks 11-aastane Li. Ta elab oma perega kirjelduste järgi ühes Eestimaa kolhoosikeskuses arvatavasti 70-80ndatel aastatel. Li on väga uudishimulik, hakkaja ja julge tüdruk. Seepärast võtabki ta mõnikord ette asju, mis viivad pahandusteni. Mõned asjad aga juhtuvad lihtsalt iseenesest. Igal juhul on ta kogu aeg tegevuses ja oma tegudest siis jutustabki sellises mõnusas lahedas vormis. Ajal, mil raamatu tegevus toimub, ei olnud veel arvuteid ja nii seikleb Li oma õe, väikevenna ja sõpradega koduümbruse metsades ja jõe ääres. Lood on paraja pikkusega ja lustakad, neis juhtub igasugu asju, mis oma nina igale poole toppida armastavate lastega juhtuda võib. Pealkiri küll vihjab, et raamatus on tegelaseks halb tüdruk, aga Li ei ole kindlasti halb, ta on selline krutskitega. Kuigi jah, raamatu lõpu poole, korraldatakse Li osavõtul haiglas päris korralik segadus ja raamatu keskelgi maanduvad kanamunad sinna, kuhu ei tohiks ja mis sellest kõigest saab, tuleb endal lugeda. Kõige lõpus, just enne 12-aastaseks saamist, kirjutab Li: “Nüüd on ju selge küll, et me ei ela keset eikuskit ja siin ei juhtu miskit. Ja no ega ma siis kogu aeg ei saa kirjutada, nii kui midagi on. Elada on vaja.“ Ja nii ongi.

Kätlin Kaldmaa raamat on tore lugemine ka täiskasvanutele, kes nendel aastatel, mil raamatu tegevus toimub, ise lapsed olid.





neljapäev, 16. veebruar 2017

Katja Millay "Vaikuse meri"



Raamat jutustab kahest noorest inimesest. Imelise andega tüdrukust, kes ühel õnnetul päeval kaotab selle, mis teeb temast tema enda. Nüüd on ta Nastja Kašnikov, väljakutsuvalt musta riietatud, tikk-kontsade ja silmi peitva meigiga tüdruk, kelle sooviks on viimane aasta koolis lihtsalt ära lõpetada. Ilma liigse tähelepanuta sellele, kes ta tegelikult on. Ta jookseb, palju ja kiiresti – põgenedes ja ta armastab jäätist, mis ravib halbu asju, vähemalt natuke - alati.
Josh Bennett on poiss, kellel on kuldsed käed. Kes suudab puidule anda imelise vormi. See töö on tema jaoks ainus asi maailmas, millele kindel olla. Tema nimi on surma sünonüümiks. Teda ümbritseb jõuväli, mida keegi ei murra. Olles kaotanud, seitsmeteistkümne aastasena, kõik endale kallid inimesed, Joshile see sobib, et ta lihtsalt rahule jäetakse. Päevani, mil Nastja astub sisse poisi garaažiuksest, ilmub sinna ikka ja jälle päev- päeva järel, lahkumata, kuni on märkamatult saanud üheks osaks Joshi elust.
 

Mida rohkem aega noored koos veedavad seda mõistatuslikumaks muutub tüdruk. Tekib hulganisti küsimusi, mis juhtus, miks juhtus ja kuidas juhtus. Selge on vaid see, et midagi väga halba on olnud. Kas Josh saab üldse kunagi teada, kes Nastja on või kas ta seda teada tahabki. Kas ka nende jaoks on olemas maailm, kus kõik on „hästi”.

„Vaikuse meri” on suurepäraselt läbimõeldud lugu. Põnev ja köitev lugemine viimase leheküljeni.

teisipäev, 14. veebruar 2017

Lara Williamson “Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani”


Võtsin raamatu kätte suure eelarvamusega. Pealkiri ja kaanekujundus panid arvama, et tegemist võib olla ehk liiga müstilise ja võlumaailmas kulgeva looga. Tegelikult … oli kõik hoopis teisiti. Raamatus on päris elu ja päris inimesed – suured ja väiksed. Lugub algab põnevalt: 11-aastane Becket ja 7-aastane Billy leiavad end hilisõhtul koos isaga tundmatu maja eest ja selgub, et seal hakkab nüüd olema nende kodu. Becket püüab mõistatada, miks nad oma vanast kodust ja isa kallima Pearli juurest põgenesid. Just nii talle tundub, sest kõik toimus nii ootamatult ja kiiresti. Lahendus selgub tasapisi ja raamatu teises pooles, kuid Becketit vaevab, et ta ei saanud Pearliga hüvasti jätta (kui nad just põgenema pidid). Pearl armastas poisse ja nii proovivad vennad teda üles otsida, et pere saaks jälle kokku või vähemalt Pearliga hüvasti jätta. Becket on vähemalt alguses oma kavatsuses täiesti kindel, seda enam, et ta ei saanud hüvasti jätta ka oma päris emaga, kes suri, kui sündis vend Billy. Niisiis koostab ta nimekirja asjadest, mida teha, et korralikult emaga hüvasti jätta. Kõike seda samal ajal uue elukoha ja kooliga harjumisega, uute sõprade leidmisega ning katsetega Pearli ja isa taas kokku viia.
See on raamat kaotustest ja leidmistest, sõprusest ja armastusest, suhetest laste ja vanemate vahel, perest ja üksteise toetamisest. Lisaks on kõik väga hästi – humoorikalt, hoogsalt ja sooja tundega kirja pandud. Tegevus kisub kaasa ja nii hoiabki lugeja Becketile ja tema vennale Billyle pöialt, et nende elus juhtuks midagi head, sest Becketi arvates juhtuvad nendega nüüd ainult halvad asjad. Ah jaa, mis rolli mängib tugitool ja kuidas on looga seotud origami – volditud kured, selles võibolla on natuke müstikat.

reede, 10. veebruar 2017

Daan Remmerts de Vries “Tiigrisaar”




Noorteromaan 13-aastasest hollandi poisist Tijsist, kelle vanemad lahutavad ja sellest, kuidas Tijs elumuutusega toime tuleb. Peale lahutust jääb Tijs emaga kahekesi ja isa kolib teise linna. Poiss otsib juhtunu põhjuseid ja leiab ka endal süüd olevat. Ema on lahkuminekust täiesti murtud ega suuda Tijsile tuge pakkuda. Tegelikult on asi vastupidi – Tijs on nüüd mees majas nagu isa lahkudes talle südamele pani ja isa öeldu paneb nooruki õlgadele raske vastutuskoorma. Seda enam, et veidi lillelapselik ema suudab nüüd mõelda ainult endale ja jätab Tijsi pingutused tähelepanuta. Tijs aga püüab iga hinna eest ise vastu pidada ja seejuures veel ema meeleolu tõsta.. Nii ei tea poiss enam, mida ette võtta ja arvab heaks lahenduseks olevat sõita kuskile kaugele. Võõrale maale, kus kõik uus ja huvitav viib mõtted mujale ning aitab ehk neid emaga lähendada. Internetis satub Tijs piltidele tiigireservaadist Indias ja paar päeva peale seda, kui on pilte ka emale näidanud, üllatab ema teda piletitega just nimelt Indiasse. Tjis võtab endale eesmärgiks näha tiigrit. Miks nii, ei oska ta algul isegi endale teadvustada ja jõuab arusaamiseni alles raamatu lõpus. Milliseks aga kujunevad ema ja poja suhted reisi jooksul, kas Tijs suudab välja murda müüri tagant, mille ta oma pähe on ehitanud peale vanemate lahku minemist, saate teada, kui olete kogu loo lõpuni lugenud.

Tegemist on 2014. aasta Hollandi parima noorteromaaniga, mis on liigutavalt kirja pandud. Peale vanemate lahutust valitseb Tijsi hinges suur segadus. Seda segadust väljendab muu hulgas seegi, et lugu on kirjutatud kord mina vormis, kord kolmandas isikus, kuid mõlemal puhul tuuakse poisi mõtted ja tunded lugejani väga vahetult. Tijs on tõsine noormees, kellele pakuvad huvi loomad ja linnud ning kes avastab India loodust ja loomi jälgides ka üht-teist enda kohta. Ta armastab oma ema ja isa ja seepärast on talle väga tähtis, et nii tema ise kui need, keda armastab, saaksid jälle eluga edasi minna. Kas ja kuidas see õnnestub, iseennast seejuures kaotamata – lugege ja saate teada.