teisipäev, 14. veebruar 2017

Lara Williamson “Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani”


Võtsin raamatu kätte suure eelarvamusega. Pealkiri ja kaanekujundus panid arvama, et tegemist võib olla ehk liiga müstilise ja võlumaailmas kulgeva looga. Tegelikult … oli kõik hoopis teisiti. Raamatus on päris elu ja päris inimesed – suured ja väiksed. Lugub algab põnevalt: 11-aastane Becket ja 7-aastane Billy leiavad end hilisõhtul koos isaga tundmatu maja eest ja selgub, et seal hakkab nüüd olema nende kodu. Becket püüab mõistatada, miks nad oma vanast kodust ja isa kallima Pearli juurest põgenesid. Just nii talle tundub, sest kõik toimus nii ootamatult ja kiiresti. Lahendus selgub tasapisi ja raamatu teises pooles, kuid Becketit vaevab, et ta ei saanud Pearliga hüvasti jätta (kui nad just põgenema pidid). Pearl armastas poisse ja nii proovivad vennad teda üles otsida, et pere saaks jälle kokku või vähemalt Pearliga hüvasti jätta. Becket on vähemalt alguses oma kavatsuses täiesti kindel, seda enam, et ta ei saanud hüvasti jätta ka oma päris emaga, kes suri, kui sündis vend Billy. Niisiis koostab ta nimekirja asjadest, mida teha, et korralikult emaga hüvasti jätta. Kõike seda samal ajal uue elukoha ja kooliga harjumisega, uute sõprade leidmisega ning katsetega Pearli ja isa taas kokku viia.
See on raamat kaotustest ja leidmistest, sõprusest ja armastusest, suhetest laste ja vanemate vahel, perest ja üksteise toetamisest. Lisaks on kõik väga hästi – humoorikalt, hoogsalt ja sooja tundega kirja pandud. Tegevus kisub kaasa ja nii hoiabki lugeja Becketile ja tema vennale Billyle pöialt, et nende elus juhtuks midagi head, sest Becketi arvates juhtuvad nendega nüüd ainult halvad asjad. Ah jaa, mis rolli mängib tugitool ja kuidas on looga seotud origami – volditud kured, selles võibolla on natuke müstikat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar