Üks tore lasteraamat, kus peategelaseks ja minajutustajaks 11-aastane Li. Ta elab oma perega kirjelduste järgi ühes Eestimaa kolhoosikeskuses arvatavasti 70-80ndatel aastatel. Li on väga uudishimulik, hakkaja ja julge tüdruk. Seepärast võtabki ta mõnikord ette asju, mis viivad pahandusteni. Mõned asjad aga juhtuvad lihtsalt iseenesest. Igal juhul on ta kogu aeg tegevuses ja oma tegudest siis jutustabki sellises mõnusas lahedas vormis. Ajal, mil raamatu tegevus toimub, ei olnud veel arvuteid ja nii seikleb Li oma õe, väikevenna ja sõpradega koduümbruse metsades ja jõe ääres. Lood on paraja pikkusega ja lustakad, neis juhtub igasugu asju, mis oma nina igale poole toppida armastavate lastega juhtuda võib. Pealkiri küll vihjab, et raamatus on tegelaseks halb tüdruk, aga Li ei ole kindlasti halb, ta on selline krutskitega. Kuigi jah, raamatu lõpu poole, korraldatakse Li osavõtul haiglas päris korralik segadus ja raamatu keskelgi maanduvad kanamunad sinna, kuhu ei tohiks ja mis sellest kõigest saab, tuleb endal lugeda. Kõige lõpus, just enne 12-aastaseks saamist, kirjutab Li: “Nüüd on ju selge küll, et me ei ela keset eikuskit ja siin ei juhtu miskit. Ja no ega ma siis kogu aeg ei saa kirjutada, nii kui midagi on. Elada on vaja.“ Ja nii ongi.
Kätlin Kaldmaa raamat on tore lugemine ka täiskasvanutele, kes nendel aastatel, mil raamatu tegevus toimub, ise lapsed olid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar