Katja Millay "Vaikuse meri"

Raamat jutustab kahest noorest inimesest. Imelise andega tüdrukust, kes ühel õnnetul päeval kaotab selle, mis teeb temast tema enda. Nüüd on ta Nastja Kašnikov, väljakutsuvalt musta riietatud, tikk-kontsade ja silmi peitva meigiga tüdruk, kelle sooviks on viimane aasta koolis lihtsalt ära lõpetada. Ilma liigse tähelepanuta sellele, kes ta tegelikult on. Ta jookseb, palju ja kiiresti – põgenedes ja ta armastab jäätist, mis ravib halbu asju, vähemalt natuke - alati.
Josh Bennett on poiss, kellel on kuldsed käed. Kes suudab puidule anda imelise vormi. See töö on tema jaoks ainus asi maailmas, millele kindel olla. Tema nimi on surma sünonüümiks. Teda ümbritseb jõuväli, mida keegi ei murra. Olles kaotanud, seitsmeteistkümne aastasena, kõik endale kallid inimesed, Joshile see sobib, et ta lihtsalt rahule jäetakse. Päevani, mil Nastja astub sisse poisi garaažiuksest, ilmub sinna ikka ja jälle päev- päeva järel, lahkumata, kuni on märkamatult saanud üheks osaks Joshi elust.
 
Mida rohkem aega noored koos veedavad seda mõistatuslikumaks muutub tüdruk. Tekib hulganisti küsimusi, mis juhtus, miks juhtus ja kuidas juhtus. Selge on vaid see, et midagi väga halba on olnud. Kas Josh saab üldse kunagi teada, kes Nastja on või kas ta seda teada tahabki. Kas ka nende jaoks on olemas maailm, kus kõik on „hästi”.

„Vaikuse meri” on suurepäraselt läbimõeldud lugu. Põnev ja köitev lugemine viimase leheküljeni.